Esimene seminar toimus 27.10. Tundi andis Kaido Reivelt ja Kadri Veende.Tunnis räägiti sellest, et kuidas füüsikaga on minevikus läinud ja tehti erinevaid katseid. Õppejõud tegi väikse teadusteatri esituse. Katsetes kasutati kõiki asju, mida on võimalik igal inimesel lihtne soetada ehk kõik õpetajad saaksid klassis kergelt katseid läbi viia. Tehti muna pudelis, gaasidetiheduse ja bazooka katset. Sai selgeks, et kui katse läheb tunnis sassi, siis pole üldse hullu, tulebki õpilastega hakata arutama, et mis läks valesti, mida peaks parandama jne. Tänu sellele näevad ka õpilased, et eksimine on täiesti loomulik ja selles pole midagi halba. Katsete abil on ka tundi lõbusam läbi viia ja saab rohkem tähelepanu õpilastest, kuid alati peab olema kõik läbimõeldud ja ennem läbi katsetatud, kuna katsed võivad ka ohtlikud olla.
Minule endale pole kunagi füüsika meeldinud. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis ei olnud mul just head õpetajad. Põhikoolis vaatasime palju filme, tegime lihtsalt tuimalt töövihikuid, õpetajal ei olnud kontrolli klassi üle. Ma olin ikka üks korralik pubekas ja kui selline õhkkond oli klassis, siis ega ma ka õppida ei viitsinud. Gümnaasiumis oli asi natukene karmim, kuid põhja polnud all ja mitte midagi ei saanud aru ehk oli VÄGA keeruline. Pidime õppima tuimalt teooriat, mis oli nii, et õpid pähe võõrsõna ja selle seletus on ka selliste sõnadega, mida varem kuulnud ei ole. Gümnaasiumis oli arvestuste süsteem ehk õppisime kuuel nädalal teemasi ja seitsmendal nädalal oli suur arvestus. Teemasi oli väga palju ja keeruline oli kõike selgeks jätta. Mulle endale meeldib matemaatika ja loogiline oleks, et peaks füüsikaga ka hakkama saama, aga no kohe üldse ei saa. Liiga keeruline aine minu jaoks.
